Rannarahva Muuseum

Rannarahva kultuur on osa eesti traditsioonilisest rahvakultuurist. Eestil on 3793 km rannajoont, 1930. aastatel elas üle 10% elanikkonnast saartel ja veel suurem osa mandri rannakülades. Tavakujutlus eesti talupojast on ühekülgne. Kõik ei kündnud põldu, paljud kündsid hoopis merd ja „tootsid leiba kalade näol“. Ranniku ja saarte elanikkond on paljuski sisemaarahvast erinev, kohati vaesem, kohati hoopis jõukam ja vabam, igal juhul rohkem lõimunud laiema Läänemere kultuuriruumiga.

Ma mies merime poiga,
purjetan punasta merda,
oma merda oigejade,
Viru merda virgillista,
Rootsi merda ruugejada
sinisilla siilavalla,
punasilla purjeella –
sinised on servarihmad,
punased on purjelained. (Kuusalu)

Nõukogude okupatsioon tegi rannikuala ja saarte traditsioonilisele kalurikultuurile lõpu. Umbes pooled kaluriperedest lahkusid üldse Eestist. Enamus Põhja-Eesti saari läksid Nõukogude piirivalve valdusse ja tühjendati tsiviilelanikest, rannikul ja Lääne-Eesti saartel asutati kalurikolhoosid. Nende seas tõusis esile Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoos keskusega Viimsis – mitmekülgne ja ainulaadselt edukas majandusüksus, omamoodi kommunismi vaateaken.

Rannarahva Muuseumi missiooniks on koguda, hoida, uurida ja tutvustada ranniku ja saarte kalurikülade materiaalset ja vaimset kultuuri. Muuseumi huviorbiiti jääb kõik kalastuse, paadiehituse ja hülgepüügiga seonduv, nii esemed kui teave, samuti randlaste vaimne kultuur läbi aegade. Kavas on välja arendada suur ülevaatlik väljapanek, mis valgustaks võimalikult mitmekülgselt kalandust ja rannakultuuri, läheneks Eesti ajaloole ja identiteedile seni vähe valgustatud küljest.

Rannarahva Muuseum asub Viimsi vanas koolimajas. 2005 avati siin esimene osa püsiekspositsioonist Muinasajas piki rannajoont. Teisel korrusel on näitusepind rannarahva ajaloo ja praeguse tegevuse tutvustamiseks – võrgud, paadivinnad, paadid, fotod, stendid ja tublisti mõnusat merelõhna. Samas on avatud Reiu Tüüri kaasaegse kunsti galerii ArkRoyal.